Käisin oma sünnipäeval koos parima sõbrannaga Võru sekkareid avastamas ja täiesti juhuslikult haarasin ajakiri "Käsitöö" numbri, kus oli artikkel sashikost. Otse loomulikult rändas ajakiri minuga koju kaasa ja innustas mind oma uute teadmistega midagi ette võtma.

Motivatsioon ei lasknud ennast kaua oodata. Jaanuar on toonud Eestimaale jahedad ilmad koos kauni päikesepaistega. Talv on ainus aeg, kui päike otse elutuppa paistab ja diivanil seda kõike nautida saab. Sellepärast sättisingi ennast selle aasta esimese käsitööprojektiga just sinna töötama.
Nende teksaste kandmisega on kangas nii õhukeseks kulunud, et ühel hetkel lihtsalt rebenes. Et see kandmist ei takistanud, sai nendega veel palju nädalaid edasi toimetatud. Iga pesu- ja kandmiskord panustasid augu suuremaks muutumisele ja varsti ei olnud poolde põlve ulatuva rebenenud auguga praktiline aias mütata. Nii jäid need seisma ja ootama, et usinad näpud midagi ette võtaks. Hiljuti saabuski aeg ja kõigest kahe pärastlõunaga on teksased tagasi tööriiete sahtlis. 

Minu esialgne valik paigatavaks kangaks oli õhuke linane toreda mustriga riidetükk, ent peale artikli sisuga tutvumist suundusin tagasi varude juurde, sest soovituslik paik võiks olla sama paksusega nagu paigatav riideese. Nii langes valik ühe ammu alustatud, aga poolikuks jäänud tikkimistöö peale.Ausaltöeldes oli see minu jaoks teine kord midagi parandada sashiko tehnikas. Esimene kord kasutasin seda pesus rebenenud kleidi küljeõmbluse tugevdamiseks, aga tol korral tegin seda nii nagu ma ARVASIN, et sashiko toimib. Eks ma väga mööda ei pannud. Sel korral juhindusin artiklist ja vähemasti üritasin asja korrektsemalt teha.

Sashiko on Jaapanis umbes 400 aastat tagasi alguse saanud tikkimistehnika. Peamiselt levis see vaesema elanikkonna seas, kellel oli vajadus oma olemasolevaid riideid võimalikult pikalt kasutuses hoida. Sashiko tähendab jaapani keeles "väike torge" ja selle eesmärk on pisikeste pistete abil ühendada omavahel mitu kangakihti. Nii muutub riideese tugevamaks ja ühtlasi ka soojemaks.
Kõige esimene asi, mida ma oma parandustöö juures tegin, oli rebenenud augu viimistlemine. Lõikasin ära kõik pikad niidijupid ja muutsin ava kuju vastavalt sellele, millist osa oma paigast ma näha tahtsin. Eks ikka nii, et tikitud hatifnatid paistma jääks.

Seejärel kinnitasin paiga augu servade külge. Et see töö kergem oleks, tuleb enne muidugi paik nööpnõeltega pükste enda külge fikseerida. Suure augu ja kitsa püksisääre puhul võib see natuke keeruline olla, sest manööverdamisruumi napib.

Üleloomispiste abil kinnitatud auguserv ei tohiks nüüd enam ka edasi hargneda ja saab jätkata oma esimeste päris pistetega. Kes uhkemat mustrit soovib teha, peab natuke planeerima. Mina planeerisin nii palju, et tõmbasin endale tumeda kanga peale joonlauaga jooned, mida mööda pisteid teha, aga lõpuni välja mustrit paika ei pannud. Horisontaalpistete ajal selgus, et ehk oleks pidanud.

Kuna mul oli käepärast ainult hele kangakriit, siis tikkisin teksakangale vaba käega. Seal said pisted kergelt viltused, aga suures osas mind ei häiri. Perfektsust ma siin taga ei aja.







Horisontaalpisteteni jõudes otsustasin, et teen lihtsalt ristikesed. Siin ma avastasin, et ma oleks pidanud oma vertikaalpistete paigutused nihkega tikkima, sest praeguse lahenduse juures on ridade vahed liiga kitsad. Nõnda sai, et ristid tegin küll, aga vaheldumisi ja ainult heleda kanga peale.

Ja siin on minu sashiko tehnika paranduse katse kaks! Täiuslikult ebatäiuslik.