Minu elurütm muutus möödunud aasta sügisel. Iganädalased reisid Tartusse, et teha tööd taimepoes, said oktoobri lõpuga läbi. Tekkis võimalus rohkem kodus aega veeta ja väga rahulikult võtta. Arvestades seda, et kütteperiood oli saabunud, siis mingil määral ideaalne ajastus. Külmaga ringi vänderdamist ja tubaste temperatuurida pärast distansilt muretsemist on möödunud talvekuude jooksul üsna minimaalselt olnud. Elu on aeglustunud ja sõltub enamasti väljast valitsevast ilmast ja küttekehade graafikust.

Selline aeglustumine on andnud võimaluse unistada saabuvast kevadest ja suvest. Äkki täitub mu suur unistus, kus ma ei peagi enam ära elamiseks tegema regulaarseid reise kodunt eemale? Et ma seda veel 100% ei tea, siis tuleb teha plaane nagu see oleks reaalsus. Nii ma olen jõudnud otsusele, et 2026. aasta kasvatan põllul ise lõikelille.


Miks? Põhjuseid on mitu. 

Kõige suurem tegur on seotud toidu- ja lillepoodides müügiloleva õieilu suure jalajäljega. Valdav enamus sellest jõuab meieni Hollandist. Mingi osa isegi kaugemalt. Suured lillekasvandused on kogu tootmisprotsessi ära optimeerinud ja tempo noortaimest õieni on meeletu. Seejärel pakendatakse need sageli plastikusse ja algab lühem või pikem teekond hulgimüüjateni, kelle kaudu jõuab kaup edasimüüjateni ja sealt tarbijani.

Viimastel aastatel lõikelillega tegeledes olen ise täheldanud, et see on pigem muutunud luksuskaubaks. Kui pead valima, kas panna lauale toit või vaas lilledega, siis olen kindel, et valid toidu. Lõikelille müügihind on omajagu krõbe, mida mõjutab lillepoodide omahind ja kõik võimalikult pikka eluiga tagavad kulud (elekter, vesi, floristi töötasu, rent). Kui sellele õieilule ei leidu kodupakkujat, lõpetab see loodetavasti vähemalt biojäätmete konteineris.

Teiseks põhjuseks on vast mainitud reaalsus, et lõikelille hind on krõbe ja regulaarseks iseseisvaks loominguliseks tegevuseks mul kindlasti ressursse ei jagu. Aga mul on põllumaa, mis on päris mitu aastat orasheina kasvatanud. Pealehakkamisega saan ma suvel, kui toataimed õue kolivad, täita oma toad värske õieiluga.

Lisaks ühildub aeglane lillekasvatus minu floristilise käekirjaga. Ma soovin, et elu oleks hooajalisem ja metsikum. Samuti keskkonnasõbralikum. Lilled rõõmustavad lisaks inimestele ka mesilasi ja teisi putukaid ning linde, kes omakorda valmistavad rõõmu mulle.

Kui veel põhjuseid vajad, siis puhtalt millegi uue proovimise ja õppimise pärast võiks katsetada. See küll hakkab juba kõlama nagu pikem projekt, sest aastad ei ole vennad. Ent kõik ebaõnnestumised annavad põhjust järgmine kord teisiti ja paremini teha.

Ja lõppeks, miks mitte?

Minu lähenemine on võib-olla keskmiselt kaootiline. Ma tean, et see on täiesti esmakordne katsetamine. Sellepärast ei hakanud ma tellima profiseemneid. Suurem osa seemneid on pärist seemned.ee ja maarahvapood.ee lehelt. Küll olen natuke hullu pannud selles osas, et ma ignoreerisin täielikult lillekasvatuse soovitust alustada vähese sortimendiga. Veebruari alguseks oli mul juba tõeline seemnesõltuvus ja plaan on kasvama panna päris suur valik erinevaid lilli.

Oma valikul lähtusin mitmest asjast. Lõikelillena eelistatakse kõrgema kasvuga taimi. Neid on lihtsam kimpudesse panna. Teine oluline aspekt on õite värvus ja kuju, et need omavahel ka kokku sobiks. Kolmandaks on taime õitsemise aeg. Ideaalis võiks õisi jätkuda kevadest sügiseni. Neljas faktor on võimalus kasutada õisi ka kuivkimbus, mis pikendab taaskord lille "eluiga" ja laiendab kasutusvaldkonda.

Lillepõllu täpsema logistikaga ma veel ei ole täiesti sadamasse jõudnud. Ma tean, kuhu see tuleb ja olen menetlenud erinevaid võimalusi peenarde katmiseks. Sageli kaetakse need kangaga, et umbrohtu tagasi tõrjuda, aga see on plastik. Mu teine mõte on proovida peenra multšimist põhuga, mis on biolagunev. On suur tõenäosus, et ma proovin mõlemat ja saan hooaja lõpus teada, kummaga ennast jalga tulistasin.

Tänaseks päevaks olen oma esimesed lõikelille seemned juba külvanud ja ka esimesed võrsed on kerkinud. Loodan, et ma märtsis ei pea valama pisaraid oma valikute üle.